KOHVI ON KUNINGLIK JOOK. HANNES VÕRNO

Nii nagu vähemalt kord elus, kogeb igaüks enneolematut ja suurt armastust, kuuleb vähemalt kord elus igaüks, kutset kohvile. Tead ju küll neid sadu episoode lavastustest, nii teatrilaval kui kinolinal. Seisavad kaks inimest, ööpimeduses valgusvihku joonistatud siluettidena ning õhus on pinge, millest piisaks terve tänava särama löömiseks.
Vaataja aimab, sest see on nii sõnulseletamatult ootuspärane.
Siis see tuleb.

“Tuled äkki veel korraks sisse, pakun kohvi?”

On liialdamata selge, et selle kutse esitaja, ega ka saaja, pole sel hetkel huvitatud kohvist. Usun kõhklemata, et vähemalt miljonis maailma köögis, on tulele pandud kohviveekann end põsed pruntis keema vilistanud, kui huulepaarid elutoa diivanil üksteisest lahkuda ei raatsi.
Oled sa mõelnud, kui uskumatu jõud on kohvil?
Olgu või ses samas kirjeldatud pildis. Võiks vabalt lahjemat sorti mürki võtta, et kaks südant pekslevad seal lonksugi kohvi neelamata, nagu ööliblikad lambipirni põletuskumas. Ei küsi igaüks, peale raputavalt kirglikku aelemist ja korralikku seksi, et “kas teeme nüüd kohvi”.
Kutse kohvile on niisiis peaaegu et loitsu eest.
Ussi- või võlusõna, kuidas aga soovid.

Kord verinoorena täpselt niisuguses olukorras, peale peanoogutust, vastuseks küsimusele kohvisoovist, võtsin enesele kiusliku väljakutse. Otsustasin hilisele kellaajale vaatamata, et mängin kohmetut maapoissi ning istungi kuulekalt kušetiserval ja ootan kuni köögi poolelt küsitakse, kas suhkrut ka.
Nii läkski.
Kõigepealt kraanisolin. Siis vile. Siis pahvakuna ruumi täitev lõhn koos selle mõnusa heliga, mida teevad omavahel suudeldes kohvitass ja alustass.

Kohvi joomise nauding

Harva mõtleme me häälte ilule, kui muud meeled on ergud. Tee proovi. Kuula hoolega, mida ütleb sulle heli, kui segad lusikaga kohvitassis suhkrut ning suudad end välja lülitada muust mulinast enda ümbruses.
Kohvi ei tule niisama vaikselt. Ta tuleb ainult temale omase elegantsiga. Nagu üksikud väljavalitud inimeste seast, kes ruumi sisenedes selle oma säraga täidavad. Kohvi, ilmub.

Ta võib olla lahja või kange, kuum või külm, magus või mõru, aga tema tulemist märgatakse alati.

Niisiis, istusin ma seal väikese üürikorteri kitsukese kambri kušetiserval ja mõtlesin helidest. Tundsin, kui vähe ma soovin sel hetkel sõnu. See kõik oli niigi selge, nagu hõbelusikalt peegelduv valgusejänku kuhtunud tapeedil.
Me jõime vaikides ja aegajalt naeratades, terve kannu kohvi. Täpselt selline tunne oli, et kui praegu peaks seisma klaaspõrandale, lööks vererõhk tallaalustest välja ja praod põrandasse. Mitte kunagi ei unusta ma seda esimest korda. Esimest korda, kui mind kutsuti veel “korraks sisse”.
Mitte midagi peale kohvijoomise me seal ei teinud. Ausõna. Seepärast olgu alati olemas pigem väga hea kohvi kui hüüatus, et oihh, mul polegi kohvi.

Kohvi on kuninglik jook.

On ravim. On emotsioon. On rahustaja. On egutaja. On soojaandja. Kohvi ei oska valetada, sa tunned ära mida ta ütlema tuli.
Temagi ootab sinult aupaklikkust ja tunnustust.

Inimene, kes austab kohvi ja kohvijoomise kunsti, ei suhtu temasse üleolekuga. Mina muuseas iga kord vabandan kohvi ees, kui pean teda olude sunnil, papptopsist jooma. Mul on tema ees piinlik. Kohvi ei ole kähkukas!

Mul on meeles selle kohvi iseloom. See kuidas ta mind vaatas. Tema mänglev tähelepanujanu ning kuumalt puudutav kirglikkus. Ma nimme ei räägi aroomast ja buketist, seda oli niikuinii taevani ja tagasi. Õnnelik olin, kui äsja avastasin, et Eestis on seesama kohvi nüüd saadaval. Jolly Crema teeb firenzelikest unistustest ehedad kogemused!

Jolly caffe kohviuba

Proovi ise ja veendud sinagi.

– Hannes Võrno –

Originaalartikkel: https://hannesvorno.blog/2019/07/13/kutse-kohvile/

Võrdle