Enne sinu hommikusse kohvitassi jõudmist läbib kohviuba väga pika teekonna, mille üheks olulisemaks etapiks on töötlemine. Selleks on kasutusel erinevaid meetodeid, millest sõltub nii sinu kohvi maitse, täidlus ja happesus kui ka kohviubade väärtust.
Kohvi töötlemise eesmärk on eraldada kohvi oad ehk seemned kohvi marjadest ning säilitada ka nende kvaliteet. Mõned töötlemismeetodid nõuavad aga rohkem aega, investeeringuid ja loodusressursse, kui teised, ning isegi, kui kohv on korjatud täiesti küpsena ja saak on arenenud väga hästi, võib halb töötlemine kaasa tuua kohvi kvaliteedi languse. Seega võib õige töötlemismeetodi valimine olla kohvikasvataja jaoks otsustava tähtsusega.
Kuivtöödeldud ehk naturaalne kohv
Kuivtöötlemine on Etioopiast pärit ning kõige vanem ja traditsioonilisem kohvi töötlemise viis, mis on levinud piirkondades, kus on kuiv kliima ning puudub juurdepääs rohkele puhtale veele. Kuivtöötlemise puhul laotatakase kohvimarjad kohe peale korjamist päikese kätte kuivama spetsiaalsetele kuivatuslavadele, mis võimaldavad marjadele küllaldase õhu juurdepääsu ja ühtlase kuivamise. Kohvimarjad asetatakse kuivama koos seemnetega ning õhukeste kihtidena, kus need käärivad 3–6 nädalat. Selle aja jooksul arenevad kohvile iseloomulikud maitsed ning oad muutuvad magusaks. Hallituse või mädanemise vältimiseks pööratakse marju regulaarselt. Kui kohvi marjad on kuivanud, eemaldatakse mehaaniliselt seemnetelt viljaliha ja kest ning kohvioad puhastatakse, pakitakse ja ladustatakse.
Kuivtöötlemise protsess annab kohvile palju maitset ning olenemata sordist ja piirkonnast on selliselt töödeldud kohv mahlane, siirupine ja magus. Nendest ubadest valmistatud kohvil võib tunda nii mustika, maasika, troopiliste puuviljade ja mee maitset kui ka šokolaadi ja punase veini noote. Lisaks on kohv täidlane ja madala happesusega.
Märgtöödeldud ehk pestud kohv
Märgtöötlemise meetod on teine kõige levinud kohvi töötlemise viis, mida kasutatakse enamasti niiske kliimaga piirkondades. Esiteks pärast saagikoristust marjad sorteeritakse veevannis, kus toored või defektsed marjad tõusevad veepinnale ja küpsed marjad vajuvad põhja. Seejärel eemaldatakse küpsetelt kohvimarjade seemnetelt mehaaniliselt kogu viljaliha ja kest ning need pannakse sõltuvalt kliimast ja piirkonnast 24-72 tunniks veepaaki käärima. Pärast kääritamist kohvioad jälle pestakse ning asetatakse sarnaselt kuivtöötlemisele päikese kätte kuivama. Ühtlase kuivamise tagamiseks ube pööratakse regulaarselt. Ube kuivatatakse ka mehaaniliselt, eriti piirkondades, kus pole piisavalt päikest või õhk on liiga niiske.
Märgtöödeldud kohv on puhta profiiliga, kerge ja tasakaalustatuma maitsega kui kuivtöödeldud kohv. Pesemise meetod on küll kiire ja tõhus, kuid samas on see ka küllalti keskkonnavaenulik kasutades suurt hulka vett ning tekitades palju jäätmeid. Siiski paljud kohvikasvatajad eelistavad kasutada just märga meetodit, sest selline korralik töötlemine ja sorteerimine tagab kohvi hea ja ühtlase kvaliteedi.
Poolkuiv ehk honey meetodil töödeldud kohv
Peamiselt Kesk-Ameerika istandustes kasutatav poolkuiv töötlemine on kombinatsioon kuiv- ja märgtöötlusest, mis ühendab endas mõlema meetodi parimad kvaliteedi ja maitseomadused. Selle töötlemisviisi puhul eemaldatakse samuti peale korjamist mehaaniliselt seemned kestadest, kuid mitte täielikult. Kohvi seemnetele jäetakse alles teatud kogus viljaliha, millega koos need ka kuivama laotatakse. Kuna selle meetodi puhul on seemne ümber vähem viljaliha, kui kuivtöötlemise puhul, on ka üle käärimise oht väiksem, kuid säilivad kohvi magusad ja puuviljased nüansid.
Poolkuiva töötlusega kohvi eristatakse sageli ka eri värvidega, mis viitab viljaliha kogusele, mis jääb seemnele pärast kesta eemaldamist. Mida tumedam on kohvioa värvus, seda rohkem on sellel olnud kuivamise ajal viljaliha. Viljaliha kogusest sõltub ka kohvi maitse: rohkema viljalihaga kohv on magusam ja marjasem ning heledam on kergema ja klaarima maitsega.